Meelemõlgutused lõppeva 2013, aasta puhul

2013. aasta jääb meelde
1. harjumatult lumevaese sooja sügise ja mustade Jõuludega.

"Ilmataat suhtus meisse soojalt" (Ain Kallis), "Tehnilise rikke tõttu  ilmataadi külmakamber ei tööta ..." (Maile Meius). Viletsal talvel ei paista lõppu kirjutab "Postimees". Hädas on talisportlased. Lühendatakse distantse ja jäetakse ära võistlusi.    
Klimatoloogid on tänavu jõudnud seisukohale, et toimub globaalne soojenemine 95-100%-lise kindlusega inimtegevuse tegevuse tulemusena (Wikipeedia ingl.), vastupidi meie teaduse arvamusliidritele - Anto Raukasele ja Endel Lippmaale, kellede arvamuse kohaselt inimtegevus ei suuda kliimat mõjutada. Leppida tuleb sellega, et kliima soojeneb. Ja see toob juurde uusi muresid.
2. Ootamatult palju hüljatud külasid: 102 tühja küla, 327 küla kus on alla kolme püsielaniku. Nii drastilisi muutusi pole Eestimaa siiani üle elanud. Neid külasid enam elustada ei saa. Nõukogude võimuga saime juurde hulga venelasi ning nad domineerivad Tallinnas ja Ida Virumaal. Arvatavast see jääbki nii.
3. David Runciman (ingl. politoloog), kes on vaaginud USA demokraatiat on sealhulgas osutanud, et mitte ükski ühiskond ajaloos ei ole iialgi saanud suhteliselt vaesest (Euroopa standardite järgi) täitsa rikkaks. Ent meil on Kalevipoja hing ja usk, mis takistab seda uskumast.

1. oktoober

Kellele rahvusvaheline muusika-, eakate- või taimetoitlaste päev ning viinakuu algus.

Ostsin täna "Päevalehe", tahtsin teada mida 80-ne aastane Olav Maran elu mõistmisest arvab. Kogu selle pika artikli tõdemuseks on, et tõde on minu jaoks olulisem kui kunst, seejuures tõde tähendab Jumalaga koos elamist.
Lugesin täna uudistest, et Hispaanias kirikuõpetaja tappis oma venna, tükeldas keha ja pani külmkappi. Inimesed, kes teda tundsid, iseloomustasid teda kui rahulikku ja meeldivat inimest.