Olen sama probleemi ees.Viljastavas nõukogude perioodil olid raamatud odavad ning pahatihti sai neid ostetud moe pärast. Näiteks Loomingu Raamatukogu, Mirabilia, Varamu sarjades on enamuses vananenud värk. Ent ka Balzaci kogutud teosed käivad lugemiseks üle pea.
2. Oxfordi ülikooli õppejõu, ajalehtede the Indepenteti ja de Guardiani kolumnisti Timothy Garton Ash "
Oleviku ajalugu".
On vahetult kokku puutunud riikide iseseisvumisega pärast NL kokkuvarisemist, endise Jugoslaavia lagunemisega, EL tekkega. Seega ise pikka aega sündmuste keskel viibides on tema tähelepanekud asjakohased.
T. G. Ash otsib vastust küsimusele - Mis on Euroopa?
Euroopa südamik on Saksamaa, Prantsusmaa, Inglismaa. Ent ka nemad pole ühel meelel. Inglismaa on EL-s, ent eemale jäänud rahaliidust. Tundub, et määravaks faktoriks on paljudel juhtudel rahvus ja usk. Saksamaast ja Prantsusmaast on kujunenud rahvusriigid, Inglismaa ei kujuta endast rahvusriiki. Neid kolme riiki seob aga kristliku kultuuri taust. Vaieldamatult on Euroopa Liidu mootoriks saanud Saksamaa ja juhtoinaks naisterahvas Angela Merkel.
Saksamaa on tuhast tõusnud. Aaria rass on sellega tõestanud oma ülimust. nagu saksa lambakoer on üks paremaid koerte tõu esindaja.
Euroopa idapiir on seevastu hägune. Geograafiliselt eurooplased, ent poogitud nõukoguliku mentaliteedi ja meelelaadiga. Palju tähelepanu on pööranud Kesk-Euroopa riikidele, nagu Poola, Ungari, Tšehhi, Slovakkia, Ungari, mis mentaliteedi mõttes on nagu ühe vitsaga löödud.
Ash kirjutab neid riike iseloomustamas:
- mida selgejoonelisemalt antikommunistlik mõni partei oli, seda paremad võimalused oli tal võita. Sõna sotsialism oli muutunud vastuvõetamatuks ja õudustäratavatuks
- poliitika ja korruptsioon on tihedalt läbi põimunud postkommunistlikes demokraatlikes riikides. Valitsev partei juhib riiki nagu eraettevõtet, eraettevõtlus kaitseb end valitsevat parteid toetades.
- parlamentaarne demokraatia on juba olemuselt piiratud, vastastikkuse valetamise süsteem, kus iga partei püüab esitada osa tõest täie pähe. Kaotanud saatana, leidsime saatana üksteises.
- võimu korruptiivsus? Võimuga kaasnev ülbus.
- kohati jagatakse Thatcheri seisukohta, et "ühiskonda" pole tegelikult olemas.
- ainus juhus, mille puhul võib peaaegu sada protsenti kindel olla, et üle minnakse tõepoolest demokraatiale on endine Saksa Demokraatlik Vabariik.
See ühinemine Saksamaal polegi nii enesestmõistetav ja lihtne protsess ja Ash toob ühe näite
- Ühes Ida-Saksa linnas vestlesin kohaliku ülikooli vastse lääne-sakslasest dekaaniga. Ta on hea näide teisejärgulisest tegelasest, kes läänes poleks eales nii kõrgele positsioonile tõusnud, ent nüüd valitseb idasakslaste üle nagu mõni Briti komissar 19. saj. Indias. Ta ei lase ühelgi meid ümbritseval ida-sakslasel sõna sekka öelda. Saksamaa on taas esmaavastaja rollis - kolonialism ühe maa piires.
Tuleb tuttav ette. Endisest Eesti NSV-st on saanud kõige auahnem ja ambitsioonikam EL liikmesriik. Sihiks ei võetud mitte lähinaabrit Soomet vaid väljaspool Euroopat rikkaid riikke - USA-d või Singapuri või Hongkongi. Kuidas muidu jõuda Euroopas viie rikkama riigi hulka.
Ash osutab jumalakartliku Kandi tsitaadile: "Võimu valdamine hävitab vältimatult mõistuse vaba kasutamise".
3. Juuditar Hannah Arendti (1906-1975)
"Mineviku ja tuleviku vahel" e. harjutusi poliitilise mõtte vallas.
Hannah Aarendt väärib selles mõttes tähelepanu, et ta julges kahelda Eichmanni
normaalsuses ja õiglase kohtupidamise viisis oma raamatus "Eichmann Jerusalemmas" ja sai selle eest omad vitsad juudi kogukonnalt.
Hannah Arendtiga seoses sattusin Mark Weberile (ajaloolane), kes on USA-s holokausti eitajate organisatsiooni esindaja. Mark Weber on viis aastat tuhninud arhiivides ning ise Saksamaal mõnda aega elanud. Tema kirjutis "Müüdid ja tegelikkus" (2010) holokausti kui ka Nürnbergi kohtuprotsessi kohta on eesti keelde tõlgitud ja avaldatud "Koguja kroonikas". Kõik tema seisukohad on tuginevad allikmaterjalidele ja on viidatud.
Mark Weber küsib kui põhjendatud oli Nürnbergi protsessil esitatud tõendusmaterjal, et öelda nii hävitavaid sõnu. Nürnbergi kohtuprotsess oli poliitiline protsess, kus vahialused olid juba ette süüdi mõistetud ning ürituse mõte oli selles, et ellu viia kiirelt karistus kuritegude eest. Otsustavat osa etendas selle juures juutide pime viha. Mark Weber osundab senaator Robert A, Tafti sõnadele: "Võitjate kohus võidetute üle ei saa olla objektiivne. ... Kogu protsessi käigus oli märgata kättemaksu vaimu". Paljud uurijad kahtlevad Auschwitzis hukatud juutide arvus (üle 4. milj.), sealhulgas juudisoost uurija Yehuda Bauer (1989) pakub selleks arvuks 1. milj. juute ja mittejuute.
Ash, kes on palju viibinud endises Jugoslaavias ja olnud nende sündmuste tunnistajaks, nendib, et Bosnias serblaste Karadžice poolt kavandatud genotsiid ja Mladici tapatalgusid Bosnias võib võrrelda Auschwitziga, ainult, et viimased olid sadistlikumal ja julmemal moel ja ilma gaasita. Kui humaansetel alustel toimub nüüd kohtupidamine Radko Mladici ja Radovan Karadžici üle võrreldes Nürnbergi kohtuprotsessiga?!
Hannah Arendtist kujunes poliitiline filosoof, teoreetik, kuna ta tahtis toimunut mõista. Mõned tema arvamused:
- uusaegne inimene ei saa oma vahetut maailmakogemust usaldada - vaid temast on saanud ideoloogiline konstruktsioon, mille jaoks möödunust pärinev kogemuste pagas on pigem tülikas koorem kui abistav teeviit.
- mõtlejale on lubatud teisi üksnes mõtlemise juurde tõugata, mõelda saab igaüks ainult ise ja üksinda.
- organiseeritud valetamine, nagu me seda tänapäeval tunneme, on küllaldane relv tõe vastu.
- arvamus ja mitte tõde kuulub igasuguse võimu vältimatute eeltingimuste hulka. Igasugune valitsemine toetub arvamusele.
- inimene ei ole tõeks võimeline, kõik tema tõed on õnnetuseks arvamised. Ükski arvamus pole endastmõistetav.
- see, et kõik inimesed on loodud võrdseteks, ei ole endastmõistetav ja seda ei saa tõestada. Me peame seda arvamust au sees, kuna vabadus on võimalik ainult võrdsete seas, ja usume, et vabast seltskonnast saadavat rõõmu ja rahulolu tuleks eelistada ülemvõimu omamise kaheldava väärtusega rõõmule.
- meie valetamisvõime - kuid mitte tingimata tõerääkimise võime - kuulub nende väheste ilmsete asitõendite hulka, mis inimlikku vabadust kinnitavad. Me suudame muuta tingiusi, milles elame, ainult seetõttu, et oleme neist suhteliselt vabad, ning, just seda vabadust kuritarvitab ja väärastab valelikkus.
- tõearmastust pole kunagi loetud poliitiliste vooruste hulka, kuna selle panus maailma ja olukordade muutmisse, mis on üks kõige õigustatumaid poliitilisi tegevusi, on tegelikult väike.
- seal, kus igaüks kõigis tähtsates küsimustes valetab, hakkab tõerääkija, teadlikult või mitte, tegutsema. Nüüd on temagi poliitilisse tegevusse kaasa tõmmatud, sest sel ebatavalisel juhul, kui ta peaks ellu jääma, on astunud esimese sammu maailma muutmise poole.
- kuna valetajal on alati võimalik oma "fakte" kuulajaskonnale kasulikumas ja lõbusamas või lihtsalt ootuspärases suunas kohendada, siis võib juhtuda, et ta osutub veenvamaks kui tõerääkija.
- ideaalses plaanis võime nimetada tõeks seda, mida me muuta ei saa; metafoorselt vaadates on see pind, millel me seisame, ning taevas, mis meie kohal lasub.
LR - Marek Tamm
"Monumentaalne ajalugu", esseed Eesti ajalookultuurist.
- eestlaste peremehetunne oma ajaloo suhtes hakkas võrsuma XIX sajandi keskpaiku, ent sellegi tunde olid pannud idanema baltisaksa valgustatud pead mõned aastakümned varem.
- Eesti rahvuslik ajalookultuur on olnud
eeskätt kirjanike kujundada. Teedrajava tähtsusega oli selles kontekstis Kreuzwaldi "Kalevipoeg" (1857-1861), millest kujunes "eesti rahvustunde" ideoloogiline telg, rahvusliku ajaloomütoloogia, süvakujutelmade ja mõttemallide ärataja. Ootamatu mõjususega hakkas "Kalevipoeg" vormima eestlaste arusaamist oma minevikust, rahvuseepose paatos liikus edasi teksti, Lydia Koidula isamaalüürikast Carl Robert Jakobsoni, Jakob Hurda ja Jaan Jungi ajalooainelise kirjasõnani ning leidis ootamatu ja jõulise edasiarenduse Eduard Bornhöhe ajaloolises jutustuses "Tasuja".
- Jaan Roos meenutab: "Käed kiskusid rusikasse, viha täitis hinge, selge vahe tekkis meie ja sakslaste vahel ..."
- ajavahemikus 1880-1905 vähemalt 23 000-lises hiigeltiraažis ilmunud teos muutis ajaloolise jutustuse sajandi viimaste kümnendite vaieldamatult populaarsemaks žanriks. ... "Tasuja" pani aluse uuele nähtusele eesti kultuuris - Jüriöö tekstile. ... Jüriöö-tekst on suutnud endasse imeda kogu rohkem kui sajandipikkuse eestlaste ajaloo.
- 1924. aastal jõudis Jüriöö-tekst Juhan Luiga uurimuse kaudu eestikeelsesse teaduskirjandusse ning Jüriöö tekst ilmus esmakordselt ajaloolise romaani kujul 1939. a. - Enn Kippel "Jüriöö".
Juhan Luiga seisukohta, nagu oleks ülestõusu sisuks rahvuslik vabadusvõitlus ei peetud tõestatuks.
Kritiseerijad olid Tartu ülikoolist ajalooprofessor A. R. Cedeberg ja ajalooüliõpilane J. Libe. Viimane seadis kahtluse alla kõik Luiga olulisemad hüpoteesid ning süüdistas autorit allikate vääras tõlgendamises. Ka Uku Masingu käsitluses polnudki tegemist ülestõusuga, vaid Saksa ordu poolt provotseeritud ettevõtmisega. Kanadas elanud kirjanik ja ajaloolane Edgar Saks lähtudes oma uurimistööst Taani valduste eesti soost vasallkonna kohta (1971), jõuab järeldusele, et "Jüriöö mässu näol oli tegemist poliitilise konspiratsiooniga, kus vasallkond ise insiuneeris rahva ülestõusu ja maleva kogumise, et rootslaste abiga pääseda Saksa ordu võimusesse sattumast. E. Saksa arvates muutis "rahva ürgne vabadusiha" ülestõusu mässuks.
Oli mis ta oli, ülestõus või mäss, vastuhakk sakslaste vastu oli ta kindlasti ning heroilisem vaatenurk ja käsitlus jäi pidama. Ajalooline tõde pole oluline, saagad ja kangelased peavad olema ja nad mõjutavad inimeste tegelikku käitumist. Nii nagu see ilmnes nn Suure Isamaasõja ajal - "Tasuja kuju õhutas eesti sõjamehi võitlusse saksa okupantide vastu, tõstis nende lahingumoraali (O. Jõgi, 1962). Võnnu lahingu võiduga sakslaste üle 23. juunil üle aga tähistati "Eesti rahva mitmekümne sugupõlve visade rahvuslike püüete ja unistuste täideminekut (Pätsi läkituskiri, 1936). Vabadussõda peeti küll vene punaarmeega, kuid kultuurimälus on see seotud eelkõige saksa Landeswehri puruks löömisega.
Tõnu Viik on kirjutanud "Tunas" (2/2012) artikli "Eesti kultuuri võimatu mõiste". Eestlaste kultuurimälu on tõepoolest kahe otsaga asi.
Ühelt poolt on meie viha sakslaste vastu tingitud sellest, et nad on meie esivanemaid kõige enam ikestanud, teiselt kardame venelasi, kuna nad on läbi aegade meid kõige enam laastanud ja rüüstanud. Seda, et sakslased tõid ristiusku, seda pannakse rahva mälus siiani pahaks, seda, et venelased 1263. a. purustasid Tartu linna täielikult ja süütasid põlema ja saksa ordu meister koos Tartu piiskopiga hakkasid linna üles ehitama seda rahva mälus pole. 1558. a. tungisid vene väed uuesti Tartu ning 1971. a pandi toime tapatalgud ning ellu jäänud küüditati Siberi ja seellestki pole rahva mällu midagi talletatud. On selle mahavaikimises kirjanikud süüdi?
Ent kuidas on meist saanud kultuurirahvas? Tundub, et me oleme idanenud paljuski saksa kultuuri najal. Meie kultuuripärandisse kuuluvad rohkearvulised saksa mõisad. Meie talurahva kultuur tugineb vaatamata päris- ja teoorjusele mõisates, nendestsamadest mõisatest ning vabaks saades suutsid nad ise edukalt toime tulla oma talutoimetustega. Seesama talurahvas oli määravaks jõuks Vabadussõjas. Meie keel sai kirjakuju saksa keelse piiblitõlkimise käigus. Koidula ei kirjutanud ühtegi head luuletust, sest ta ei osanud nii hästi eesti keeltki.
Marek Tamm: "Kõige vahetumat mõju avaldavad kollektiivsetele identideedile ümberkorraldused: vanade monumentide kõrvaldamine ja uute püstitamine. ... Eesti Vabariigi algaastail oli monumentide püstitamine seotud esmajoones Vabadussõjas osalenute mälestuse jäädvustamis ja leina väljendamisega. ... Mida aeg edasi, seda olulisemaks sai aga kogukondliku leina ja austuse asemel rahvuslik enesekehtestamine. Vabadussõja mälestusmärkide dünaamika näitab selgelt, et neid püstitati kõige enam Konstantin Pätsi autoritaarse korra ajal. ... 1947. aaastal Tõnismäele püstitatud Tallinna vabastajate monument oli esimene nõukogude mälestusmärk Eestis. .. Hoolega hoitud ja valvatud Tõnismäe pronkssõdur kujunes Tallinna esindusmonumendiks, mille tähendusväli laienes üldiseks nõukogude võimu sümboliks. ... Kui 1990. aastatel domineeris Eestis restitutiivne monumentaalpoliitika , uuel aastatuhandel võttis üha enam võimust hoiak, mida võiks nimetada "monumentaalseks revanšismiks". Tõnu Viik on märkinud: Vabadussõja samba rajamine Harjumäe nõlval Tallinnas - näib peegeldavat samuti seda uut revanšistlikku mõtteviisi.
Monumendi kiireloomuline püstitamine vahetult pärast pronkssõduri kõrvaldamist seob paratamatult need kaks sündmust üheks kahevaatuseliseks etenduseks. ... Vananenud vormikeele ja hiiglaslike mõõtmetega sammas on justkui meeleheitlik katse viia rahvusliku mälumaastiku ennistamine selle kulminatsioonini - viimaks ometi teostada see sõjaeelses vabariigis teostamata jäänud momumendiprojekti. ... Ühiskonlike ja poliitiliste väljakutsete lahendamine monumentide abil pole mõistlik perspektiiv.
Käesoleval joonisel on Emil Urbel võrrelnud Vabadussõja sammast pronkssõduriga. Vabadussõja sammas paistab silma oma imposantsusega ja pronkssõdur väiksusega, mõlema samba kunstiline väärtus mõjub vastupidiselt. Vabadussõja sambal pole midagi rahvuslikku ning selline sümbol on laenatud sakslastelt. Kogu seda samba saagat varjutas poliitiline kemplus, kus olulisemaks peeti rahva erimeelsuse võimendamist.
