2013  14 jaanuar, taliharjapäev,  pöördeline päev karu elus - karu pöörab teise külje. Ent ka inimeste mõtteviisis on 2013.  aasta alguses pöördeid.
1) ilmus Eesti ajaloo II köide, milles pole enam juttu eesti rahva muistsest vabadusvõitlusest saksa ordurüütlitega ning Jüriöö ülestõusu ei fetiseerita, Näide sellest, kuidas kirjandusliku ajaloo käsitlusega õhutati viha ja vaenu sakslaste ja ristiusu vastu. Eks venelasedki on see kange rahvas, kes tõid meile vabaduse. Kangelaslikkuse oreool on kõigile rahvustele innustavaks teguriks.
2) Obama kiirendab USA vägede väljaviimist Afganistanist. Põhjuseks USA-d ähvardav võlakriis. Tänapäeval trükivad Ameerika Ühendriigid raha selleks, et pidada sõda Iraagi ja Afganistaniga, maksta meie arved ning osta Hiinas. Nii on tekkinud olukord kus Obama puudujääk ületab eelmised puudujäägid. 2011. aastal oli USA eelarve puudujääk 1,3 triljonit dollarid (Robert T. Kiyosaki, 2011). Pealegi sõda ei andnud oodatud tulemusi.

Müüki jõudis Abdul Turay raamat "Väike valge riik" võimaldab meid endid näha läbi erapooletute silmade. A.T.:
# Eesti on kosmopoliitiline ja avatud ning samal ajal kitsarinnaline ja provintslik.
# Hoolimata viimase kahekümne aasta tohutututest edusammudest edusammudest on Eesti ikka vaene maa. Eesti sisemajanduse koguprodukt ühe inimese kohta on Eurostati andmeil euroala väikseim.
# Uusliberalism kombinatsioonis läbikukkunud opositsiooniga - see on antiparteilise süsteemi pärand.
# Kakskümmend aastat uusliberaalset propagandat on mõjunud kui ajupesu ja pannud eestlased ebaõigusega leppima.
# Eurostati prognoos näitas, et juhul kui praegune trend jätkub, on Eesti 2061. aastaks Euroopa Liidu väikseima rahvaarvuga riik, kui Malta ja Luksemburg välja arvata.

Rehepapluse ideoloogiaks on sobinud neoliberalism kui rusikas silmaauku. Paraku ahnus ajab auku. Ollakse jännis toimetulekuga ja pigis moraalses plaanis. Neoliberalismi jaoks oli vaikiv ajajärk kasulik, alles 2009. aastast alates hakati selle vastu suuremat huvi tundma. Vaikiti maha neoliberalismi käsitlevad kriitilised analüüsid (E. Kreisky, M. Rösch, J. Barben, Siv OŃeall, H. Shui W. Kersting jt) ja raamatud neoliberalismist. Neoliberalismi võtteks kujuneb ajupesu, kus "üksmeel saavutakse ilma  

poolehoiuta", millega inimesed pannakse uskuma, et valitsevate huvid on kooskõlas rahva huvidega, eliidi jõukuse kasv toimub vaesemate huvides (T. Gerlach, J. Barben).
Neoliberalismi rööbastele suunas Eesti elu Siim Kallas (vastutav toimetaja) ning reformierakond hakkas selle veduriks. Eksimatu juhi rollis, jagas Andrus Ansip stoilise kindlusega inimestele usku ja lootust vaba turumajandusse.
Kui eelmisel aastal läks Eestil vaja EL-lt toiduabi ligi 2570 tonni jahu ja 590000 liitrit rapsiõli, ning samas on riigis kõige tohkem viinapoode ja kõige rohkem HIV viiruse kandjat siis sellised saavutused pole meeldivamate killast.
Abdu Turay raamat on selles mõttes vajalik, et tuletada meelde, kui väike ja vaene Eesti tegelikult on. Eesti võib olla mõneski mõttes tubli, kuid maailma mastaabis jääb see märkamatuks.